Juba tükimat aega olen mõelnud, mida ette võtta lõunapoolseima aianurgaga, see on liivakasti ja naabriaia vahelise ribaga. See näeb välja kuidagi... no ütleme nii, et ebahuvitav. Ja kuna alalõpmata tuleb käia liivakastis „kooke söömas” ja „aega veetmas” siis võiks vaadet mingil viisil elavdada. Et ikka silm puhkaks ning hing tunneks rõõmu. Näiteks... tekitada mööda võrkaiaserva peaaegu kadakapeenrani ulatuv (ca 9m) elupuupeenar;) Aias ongi vähe elupuid ja saladuskatte all ütlen, et see elupuude muretsemine on pikka aega hingel olnud. Ostaks ja istutaks, aga kohta pole.
Ega muud kui mõte teoks!
Aianurk piirneb ühelt e. õhtu poolt lippaiaga ja teiselt e. hommiku poolt võrkaiaga. Praegu on seal olemas 2 metsast toodud kõige lihtlabasemat pihlakat. Liivakasti kõrval veel 3 elupuud ja mööda võrku ronivad metsviinapuu ja lillherned.
Pihlakatest 1 jääb peenrasse ja teine murusse, elupuudest 2 jäävad murusse ja ühe kaasan uute elupuude sekka peenrasse. Lillherned lõpetavad oma elutsükli sügisel ja arvan et järgmisel aastal jääb elupuudele taustaks (ning privaatsust looma) metsviinapuu uhkes (niivõrd-kuivõrd) üksinduses.
Täna (20 juuli) sai jälle Nurga puukooli külastatud ja näputäis elupuid muretsetud. Tallinna puukoolidest naljalt midagi head ja huvitavat ei leia.
Veel tuli kaval plaan panna sinna peenrasse sügisel maha tulbisibulad, mingid madalad ja kirjud. Ja lumikellukesed! Ma küll ei tea, kuidas tulbid männikoorepurusse suhtuvad, aga kogu peenar läheb kooremultši alla.
2 kommentaari:
Aga loomuliqlt sibullilled! J6udu laiendamisel! Kena oli vaadata & v6rrelda, qigi endal on okaspuid palju v2hem & muru ebatasane &ne:)
Sibullilled ei taha eriti multshi. Neil on seal liiga soe. Ainult ehk siis kui iga suvi nad üles nokid ja kapi otsas neile puhkuse perioodi lubad
Postita kommentaar