30. juuli 2007

Esmaspäev


Jube, juba 30. juuli. Kuu aega veel ja lapsed kooli.

Pere jälle puhkab, õigemini mehel hakkas puhkus ;) Järgmised 2 nädalat. Esimene puhkusepäev möödus kraavi kaevates :) Ohhei, mitte sellist meeter sügavat ja meeter laia. 40 meetrit 15cm laiust ja 30cm sügavat vagu, et viia majast elekter keset krunti purskkaevuni (minu järjekordne üllas idee) ja ühtlasi siis ka tuua aiatagant majani Elioni kaablid (pole küll hetkel vajalikud aga äkki kunagi on, kui enam 7000 eeku trasside väljaehitamise eest ei taheta saada).

Kogu jama hakkas pihta sellest, et öösel und oodates tuli mul hull idee tõsta purskkaev kadakapeenrast hoopis muru sisse kadakate vahele. Siis näeks seda köögis askeldades ja söögilauas istudes, ja ka terassil lebotades. Kas pole tore!

Purskkaevu ümberpaigutamisega suurt vaeva polnud vaja näha. See selline pisike . Natuke eeltööd maapinnaga, ehk siis kangas maha. Auk kaevata, kuhu kauss sisse mahub ja vanast kohast kivid kokku korjata. Siis kauss auku, vesi sisse, kaan peale ja kivid laiali laotada. Ja oligi valmis. Puudu jäi veel pump, aga see siis kui elekter olemas. Ja nagu eile, et päev asja ette oleks läinud, sahmakas vihma ka kaela.

Kraaviga nii lihtsalt ei läinud. Selleks ajaks, kui suur vihm kohale jõudis, oli valmis saanud umbes pool tööst - pool kraavi kaevatud, sinna sisse kaablid veetud ja kraav ilusti mätastega tagasi kinni pandud. Teine pool tööd jääb kuivemat ilma ootama.


29. juuli 2007

Pühapäev

Täna on pühapäev. Ilm on jälle... ütleme nii, et on ja ei ole ka. Hakkab juba tigedaks tegema, niipalju vihma ei tule, et kastaks aga kogu päeva tegemised rikub ära. Vastik. Täna veel sadanud pole aga lubab. Siiski võtan kätte ja hakkan tiiki puhastama. Väga must ta just pole aga ajaviiteks võiks puhtaks teha küll.

Tiik sai aeda kaevatud aastaid 3 tagasi. Naabrimees kaevas omale ja ega minagi halvem saanud olla. Pikkust tal nii umbes 2 meetit ja laiust 1 meeter. Sügavust pea meetrijagu. Üleval servas väike aste kah sees - nagu peab.


Et seda vetikavärki vähekenegi pidurdada ja ka asja huvitavamaks teha, sai tekitatud juga - pump pumpab vee filtrisse ja sealt jookseb vesi mööda pisikest juga tiiki tagasi.

Puhastamine sujus nagu õlitatult. Vahepeal lipses veest välja konnake


ja põhjast leidsin 2 lehedat tegelast.


Huvitav, kes need sihukesed on?! Igal juhul lasin nad pärast vette tagasi. Kahe ja poole tunniga oli tiik tühjaks jooksnud. Viimased paar rammusamat ämbitäit tiigipõhjast sai kompostikasti kallatud. Hää kraam. Ja et päev ikka asja ette läheks, sain vahetult enne tiigist väljaronimist sahmaka vihma kaela. Tuppa jõudes oli tunne, justkui oleks korra tiigis pikali visanud - täpselt nii märg.

Sel ajal kui uus puhas vesi sisse jooksis, küpsetasin valmis tikri-mustsõstra koogi. Peale "rasket rassimist" maitses kook kohviga väga hästi.

27. juuli 2007

Pääsud


Hämmastav, millised puhtusefriigid meile elama on asunud. Ei tea, kas asi selles, et me pääsukesed lihtsalt loomult targad, või et ma neid pesapunumise ajal pidevalt noomisin. Kui kõigil teistel pesaalune linnukakat täis, siis meie lindudel täiesti puhas. Ainult ehitamise käigus pudenes neil paar poriplötsakat auto peale.

Noored pääsud olid väga hilised pesategijad. Osadel pojad juba siutsusid pesas, kui me omad alles ehitama hakkasid. Oma pesa tegid nad, vaatamata meie üritusele neid suunata kõrvallambile, täpselt välisukse kohale lambi peale. Ilmselt siis, kui oleksime lambi peale midagi rasket, nt. puukaika, pannud, oleks see toiminud. Aga suured-pikad papiribad neid pesakohta vahetema ei sundinud, sest iga öö suutsid nad need ülevalt alla kukutada. Ju siis see koht oli parim. Käisingi siis kurjustamas nendega, et hoidku pesaümbrus puhas kui tahavad just sinna pesa teha. Asukohaga on neil muidugi vedanud, sest pesa toetub kindlale alusele (päevavalguslambile) ja allakukkumist pole karta. Ilmselt läheb pesa altpoolt ka mõnusalt soojaks, kuna suur peni meil öösiti õues ja tema liikumise peale hakkab lamp põlema.

Tänase seisuga pole titekisa kuulda, aga plika väitis et nägi hommikul pisikest pead vilksamas üle pesa serva. Võta nüüd kinni, on siis juba või mitte?!

Nonii, tited nähtud (30. juuli)! Vähemalt neli, aga võibolla ka rohkem.

See pilt on tehtud 16. augustil. Kokku neid küll 4, kuid pildile sai 3. Kõik lendavad ja pesas ei ole enam kedagi.

24. juuli 2007

Kohupiimakook

Täna oli päris mõnus soe ilm, kuid nagu ikka kohutavalt tuuline. Tegelikult on see meeletu tuul meil juba tavaks saanud ja ei ole üldse märkimist väärt. Õues aga ei taha mittemidagi sellise tuulega teha. Võtsin kätte ja küpsetasin hoopis kooki. Liiatigi pidid õhtul saunalised tulema.

Koogiks läheb vaja:
1 pakk Vilma koogipulbrit (mul "Erika")
umbes 150g rasvainet
1 toru kohupiima
2 muna
parasjagu suhkrut, veidike vaniljesuhkrut
400-500g mammusid (seekord maasikad, ploomid ja mustsõstrad)
Koogipulber tuleb rasvainega köögikombainis ära hakkida, pool sellest koogivormi põhja puistada.



Siis munad, suhkur, kohupiim ja mammud segamini segada ning põhjale kallata.


Kõige peale ülejäänud koogipulbrisegu.


Ja siis umbes pooleks tunniks (30 min) 200C ahju.
Ja ongi valmis!


Nii lihtne see oligi. Nämma!

23. juuli 2007

Astilbe chinensis var. pumila

Tore pinnakatja, mille nime sain teada alles hiljaaegu kadaka käest. Paar-kolm aastat tagasi ma ta muretsesin ja ilmselt suures istutustuhinas viskasin tühja lillepoti halba aimamata prügikasti - loomulikult koos nimesildiga. Ja võta siis hiljem kinni, mis lillega tegu.

Tegemist on hiina astilbe madalakasvulise vormiga. Kui teistest astilbedest saavad suured puhmad siis see katab roomates pinda ja moodustab kena tugevate tumeroheliste lehtedega padjandi. Õitseb suve teises pooles, nii nagu ülejäänud hiina astilbed, lillakasroosade kitsaste püstiste õisikutega.


Augusti keskpaigas :



19. juuli 2007

Uus peenar

Juba tükimat aega olen mõelnud, mida ette võtta lõunapoolseima aianurgaga, see on liivakasti ja naabriaia vahelise ribaga. See näeb välja kuidagi... no ütleme nii, et ebahuvitav. Ja kuna alalõpmata tuleb käia liivakastis „kooke söömas” ja „aega veetmas” siis võiks vaadet mingil viisil elavdada. Et ikka silm puhkaks ning hing tunneks rõõmu. Näiteks... tekitada mööda võrkaiaserva peaaegu kadakapeenrani ulatuv (ca 9m) elupuupeenar;) Aias ongi vähe elupuid ja saladuskatte all ütlen, et see elupuude muretsemine on pikka aega hingel olnud. Ostaks ja istutaks, aga kohta pole.

Ega muud kui mõte teoks!

Aianurk piirneb ühelt e. õhtu poolt lippaiaga ja teiselt e. hommiku poolt võrkaiaga. Praegu on seal olemas 2 metsast toodud kõige lihtlabasemat pihlakat. Liivakasti kõrval veel 3 elupuud ja mööda võrku ronivad metsviinapuu ja lillherned.

Pihlakatest 1 jääb peenrasse ja teine murusse, elupuudest 2 jäävad murusse ja ühe kaasan uute elupuude sekka peenrasse. Lillherned lõpetavad oma elutsükli sügisel ja arvan et järgmisel aastal jääb elupuudele taustaks (ning privaatsust looma) metsviinapuu uhkes (niivõrd-kuivõrd) üksinduses.

Täna (20 juuli) sai jälle Nurga puukooli külastatud ja näputäis elupuid muretsetud. Tallinna puukoolidest naljalt midagi head ja huvitavat ei leia.

Veel tuli kaval plaan panna sinna peenrasse sügisel maha tulbisibulad, mingid madalad ja kirjud. Ja lumikellukesed! Ma küll ei tea, kuidas tulbid männikoorepurusse suhtuvad, aga kogu peenar läheb kooremultši alla.

13. juuli 2007

Omad vitsad peksavad

Kui nüüd üdini aus olla, siis olen ma selline aiapidaja kellel pole õrna aimugi vähemalt pooltest oma aia taimede sordinimedest. Algselt (ilu)aeda luues oli tähtis lille või põõsa kaunis välimus ja tema kokkusobivus teiste omasugustega. Ja ka külma- ja tuuletaluvus, sest maalapike on suhteliselt kõrge koha peal ja tuultele-tormidele avatud. Ja nüüd sel aastal sattusingi kimbatusse astilbedega mida olemas oli 3 ja juurde oli vaja vähemalt 7. Võta nüüd kinni – mis sort olemas ja mida pole. Ja ega ei jäänudki muud üle kui osta juurde, on siis enne see olemas või mitte. Astilebed nimelt vahetasid kadakapeenras välja roosid, mis tegelikult juba eelmisel kevadel said välja juuritud (2005/2006 talv oli neile liiga karm). Igal juhul nüüd talletan kõik sordinimed, pärast muidu jälle „omad vitsad peksavad”.

Hõlmine ogakurk

Hõlmine ogakurk (Echinocystis lobata) on looduslikult Ameerika põhjaosas ja Kanadas esinev kiirekasvuline suveliaan, mida kasvatatakse eelkõige tema dekoratiivsete viljade tõttu. Taimed kasvavad 3-4 meetri kõrguseks ja õitsevad juulis - septembris. Rohekasvalgetel väikestel õitel pole erilist ilu ja taime kasutamine põhineb eelkõige katvusel ja suve lõpul valmivatel pikkade ogadega viljadel. Paljundatakse seemnetega.

Järjekordselt ämmalt saadud. Ta ei teadnud sellest 5cm pikkusest taimekesest rohkemat, et: ronib, väikeste valgete õitega, kurgi lehtedega ja karvased kurgid pidid otsa tulema, ja näinud ta ka polnud. Jumal tänatud, et meil olemas selline kena kohake nagu "KoduKauniks aiandusfoorum", kust sain teada millega tegu.
Taimeke on metsiku kasvuga. Panin ronima metsviinapuu kõrvale... loodan, et kurk teda üles ei poo ja ära ei lämmata. Tundub et toidu sööb küll kõik eest ära. Õied suhteliselt tagasihoidlikud ja mitte kõige meeldivama lõhnaga.
Tahaks juba kurke näha!



Täna, 24.juulil, juurisin nad välja. Paari viimase päevaga olid kõik lehed kolletunud ja järel vaid õitega rootsud mis poosid metsviinapuud. Milles asi, jääb aga saladuseks. Kurb, kurgid jäidki nägemata. Järgmisel aastal katsetan uuesti, aga veits varjulisemas kohas, sest äkki ei talu nad otsest päikest.

7. juuli 2007

Labidas maasse!

Kevadel sain ämmalt portsu maasikataimi, aga kuna nendele kohe peenart võtta polnud siis toppisin neid umbes "kuhu juhtus". Nii saidki kõik õuna-, ploomi-, kirsi- ja murelipuude alused maasikaid täis - ajutiselt. Nüüd siis labidas maasse ja peenart neile kaevama!


Peenar saab olema muru sees tuttuue õunapuu ("Eva kuld") kõrval. Lisaks saavad maasikad endale seltsiliseks kaks veigelat. Eks paistab, mis välja tuleb.

Valmis nigu niuh! Oleks võinud suurem olla aga ajab asja ära, ja ega neid mättaid kah kerge kloppida polnud.


Uued asukad!

Hommikul sai Nurga puukoolis käidud ja 9 uut taimekest soetatud:
hall nulg
mäginulg
kaljukadakas "Springbank"
jäik kadakas
tatari vaher
põhjatamm e. punane tamm
harilik tamm
veigela "Variegata"
veigela "Black mirror"
Neist siis veigelad plaanis pann
a maasikapeenra nurka. Teistele peab hakkama alles kohta otsima. Eks see saab jälle tore olema - terve pere jookseb pool päeva potid näppus ringi, et leida igaühele õige paik.


Siin on nad juba omas õiges kohas




3. juuli 2007

Nädalavahetus kadakate vahel

See, et kadakapeenraga midagi ette tuleb võtta, oli selge juba varakevadel. Algselt sai see tehtud 2003 aasta suvel, kui üldse alustasime oma aia kujundamisega. Peal oli kergkruus, selle all geokangas, servas gardena plastriba (mis oli välja vahetanud esialgsed rusikasuurused munakivid). Kogu see kompott oli aga äärmiselt kehv. Ja seda nii mulle muruniitjale (nüüd valetan :), sest pooled kordadest niidab ka mees), kui ka kadakatele (mis selgus alles kanga eemaldades). Nii ma siis istusin ninapidi netis ja raamatutes-ajakirjades, uurisin ja mõtlesin, mida kogu selle kupatusega peale hakata?! Ja kuna välja ei nuputanud otseselt midagi, võtsime laupäevahommikul mehega asja lihtsalt käsile mõttega, et - vaatame töö käigus. Kogu protseduur oli keeruline ja aeganõudev: killustik kokku korjata (ca1500 l), kangas kätte saada (pooled kadakajuured olid selle sisse ja sellest läbi kasvanud) , uus serv tekitada. Uus peenar on aga nüüd ilma katteta, sest kanga eemaldades selgus tõsiasi (ilmselt tänu sellele oleks ka mu kadakad "aia taha läinud"), et vaatamata pingsale kastmisele oli muld tuhkkuiv ning juurestik kanga ja mulla vahel. Aga kuhu kadus vesi?!
Ja uus peenar siis selline, kust puudu veel mõned astilbed




Varahommik

Kell on 5 hommikul. Vaikne. Kõik magavad, isegi meie kaks peni... aga mul on põrandad juba pestud ja vihmuti uude kohta kastma pandud. Õhk on värske ja puhas, justkui oleks äsja sadanud. Aga ausalt öeldes seda tänu sügavalt puurkaevust ammutatud veele, sest sellest vihmast, mis paar-kolm päeva aiatöid tuksi keeras, polnud märki järgmisel päevalgi. Mõttetu. Aga vahet pole, taimekesed tunnevad mõnu sellegipoolest. Varahommikune konnake...