Täna oli ikka päris ilus ilm. Eks see sügise alguse puhul oli - täna kell 12.51 algas ju ametlikult sügis. Tegelikult võiks vähemalt mõnedki päevad veel sellised olla, saaks aiast sodi kokku korjata, viimased sibulad mulda torgata, ja murugi ära niita.
Hommikul korjasin ära viimased astelpajumarjad ja pistsin sügavkülma. Põõsa otsa jätsin täpselt muffiniportsujagu, plaanis järgmisel nädalal nats küpsetada.
Juba varahommikul tundus ilm selline paljutõotav, ja miski sees kiskus metsa (loe: seenemetsa) poole. Ja siis veel naabrinaine, seenekorvike käevangus, autosse astumas... Tunnike ülejäänud pereliikmete moosimist ja sõit seenemetsa poole võiski alata. Siiski Sveni ei õnnestunud pehmeks rääkida, jäi ninapidi arvutisse. Kuna ma suur seenelkäija pole (kardan metsikult puuke), siis häid seenemetsasid palju ei tea. Ammusest ajast on meelde jäänud Peningi kandis üks metsatukake, isa käis sealt ikka kuuseriisikaid (vaieldamatult minu lemmikud) korvide viisi toomas. Sinna läksimegi.
Esmapilgul, metsa astudes, tundus asi kahtlane. Kas tõesti siin rägastikus peab mingi seen kasvama?! Nii oligi, veerand tundi koperdamist, lõpuks astusimegi tee peale tagasi. Üks äbarik pilvik ämbris. Igaks juhuks, no et äkki-äkki, vaatasime ka teisele poole teed metsatukka. Ohhoo, seened! Ja milline mõnus metsaalune. 2 tunniga saime 10liitrise ämbritäie kuuseriisikaid, liitrijagu pilvikuid, 2 võiseent ja 2 kaseriisikat. Nägime mitut konna, ühte uimast rästikut ja autosse istudes leidsime Jani pluusilt puugi. Ja mõõtmatus koguses värsket-mõnusat metsaõhku.
Hommikul korjasin ära viimased astelpajumarjad ja pistsin sügavkülma. Põõsa otsa jätsin täpselt muffiniportsujagu, plaanis järgmisel nädalal nats küpsetada.
Juba varahommikul tundus ilm selline paljutõotav, ja miski sees kiskus metsa (loe: seenemetsa) poole. Ja siis veel naabrinaine, seenekorvike käevangus, autosse astumas... Tunnike ülejäänud pereliikmete moosimist ja sõit seenemetsa poole võiski alata. Siiski Sveni ei õnnestunud pehmeks rääkida, jäi ninapidi arvutisse. Kuna ma suur seenelkäija pole (kardan metsikult puuke), siis häid seenemetsasid palju ei tea. Ammusest ajast on meelde jäänud Peningi kandis üks metsatukake, isa käis sealt ikka kuuseriisikaid (vaieldamatult minu lemmikud) korvide viisi toomas. Sinna läksimegi.
Esmapilgul, metsa astudes, tundus asi kahtlane. Kas tõesti siin rägastikus peab mingi seen kasvama?! Nii oligi, veerand tundi koperdamist, lõpuks astusimegi tee peale tagasi. Üks äbarik pilvik ämbris. Igaks juhuks, no et äkki-äkki, vaatasime ka teisele poole teed metsatukka. Ohhoo, seened! Ja milline mõnus metsaalune. 2 tunniga saime 10liitrise ämbritäie kuuseriisikaid, liitrijagu pilvikuid, 2 võiseent ja 2 kaseriisikat. Nägime mitut konna, ühte uimast rästikut ja autosse istudes leidsime Jani pluusilt puugi. Ja mõõtmatus koguses värsket-mõnusat metsaõhku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar