Pole tükk aega olnud mahti kirjutada, ning tundub, et nüüd hakkabki asi nii olema ja minema. Mida päev edasi, seda kiiremini päevad õhtusse jõuavad. (Vahel tekib tunne, et polegi mõtet hommikul ennast voodist välja ajada, nagunii on kohe õhtu ja peab taas teki alla tagasi pugema.) Lihtsalt kõikvõimalikke muid tegemisi-toimetusi on nii palju, et arvuti on viimane kuhu ma jõuan. Ja kui ta õhtul voodisse kaasa vean, lootuses et... ikka murrab uni maha.
Miks nii kiire?! Septembrist alustasin taas õpinguid, mis minu vana pea jaoks ikka paras pähkel. Või pole lihtsalt harjunud, krt seda oskab öelda. Igal juhul lainel veel pole. Lisaks tuli poolest septembrist üllatus, et ka järgmisel sügisel VIST ei saa ma kutti kohalikku lasteaeda, ehk siis tuli hakata alternatiive otsima. OK, istun kevadeni kodus veel, aga mis see aitab. Suure moosimise tulemusena hakkab kutt "memmeaias" käima. Jumal tänatud ikka, et vanaemad olemas on. Ja kui juba aed olemas, kuhu laps panna, siis ise tagasi tööle. Vot see vigur pole just kõige kergemate killast. Kõigepealt aitähh vanale ülemusele, kes asendaja tähtajatult tööle võttis! Või oli ta lihtsalt loll meesterahvas, kes seadusi ei mõista. Või... võta nüüd kinni, mis tal meeles mõlkus. OK, ega ma enam vana kohta taga ei nutagi, sobiks ka uus ja uhkem. Seda ma siin praegu ootangi, eelmisest kolmapäevast. Näis, kaua ma ootama veel pean. Kaua tehtud kaunikene.
Ainus positiivne asi kogu selle sehkendamise juures on see, et elamine on väga korda ja puhtaks saanud. Suures tööleminekupaanikas üritan kodu seks ajaks võimalikult puhtaks ja korda teha, et töö ja kooli kõrvalt esialgugi lõhki ei peaks rabelema. Loomulikult ei pääse söögitegemisest, pesupesemisest (ja ka osade asjade triikimisest), põrandapesust, aga vähemalt kapid-riiulid-panipaigad on tükiks ajaks perfektselt korras.
Aiatööd olen aga sootuks unustanud. Muru sai küll nädalavahetusel niidetud ja vaikselt lootsin, et äkki sel aastal kord veel ja ongi kõik. Täna aias tiiru tehes võttis aga ahhetama ja ohhetama... muru kasvab kui juunikuus peale väetamist. Niiet muruniitmisrõõmu saab sel aastal veel mitmeid kordi nautida.
Lisaks õunapuuõitele, avastasin ka teisel ringil maasikad. Ja maranad õitsevad täies
hiilguses
3 kommentaari:
Eks me püüa mõista ;) Igatahes loodan, et su tööasjad laabuvad ja peregi harjub uue olukorraga! Ära siis blogi päris ära unusta - paar väikest rida vahetevahel... Nii harjunud juba siia tsekkama.
jah samad soovitused :) tahaks peale rasket tööd rahulikult arvuti taga istuda ja sinu mõnusat teksti lugeda ;)
ahjaa, minu kaks maranipõõsast ka täies õitehiilguses:)
miks mitte:)
Postita kommentaar